Lugeja küsimus: „Kindlustusvõtja soetas korteri ca 2 aastat tagasi koos koduse tehnikaga (pesumasin, külmkapp jms). Kodukindlustus on sõlmitud kogurisk põhimõttel sh koduse vara sisemised rikked. Pesumasin purunes ja kindlustusandja nõuab pesumasina soetusdokumente, mida kindlustusvõtjal ei ole võimalik esitada. Kas ostudokumentide puudumisel võib tekkida probleeme kahjuhüvitise saamisel?“.
Vastab LEXTAL-i advokaadibüroo vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik:
Üldreeglina ei saa kindlustusandja ostudokumentide puudumisele tuginedes kindlustushüvitist vähendada/selle maksmisest keelduda. Nimelt sätestab võlaõigusseaduse § 448 lg 2 teine lause, et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd seda võib kindlustusvõtjalt mõistlikult oodata. Nii ei ole mõistlik eeldada, et inimesed hoiaksid alles kõikide koduseadmete soetamisdokumente. Veelgi enam: kõikidel inimestel ei pruugigi neid kunagi olemas olnudki – näiteks küsimuses toodud näite puhul, mida inimene saaks teha, kui see pesumasin oleks talle kingitud ja ilma soetamisdokumentideta? Või mis saab siis kui inimene on soetamisdokumendid ära kaotanud või ära visanud? Seega peab kindlustusandja üldreeglina kindlustushüvitise maksma ka siis kui pesumasina soetusdokumente ei ole alles.
Sellist lähenemist toetab ka Riigikohus, mis on lahendis nr 3-2-1-106-07 leidnud (p 12): „Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et kostja kodukindlustuse üldtingimuste p 5.2.1.10 ei ole kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine. Viidatud punkti kohaselt ei hüvitata vara maksumust, mille olemasolu kindlustusjuhtumi saabumisel ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, vara jäänuste või dokumentidega. VÕS § 42 lg 3 p 11 kohaselt on lepingus, mille teine pool on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Kolleegium ei näe mõistlikku põhjendust, miks ei võiks kindlustusvõtjal olla õigust tõendada kahju tekkimist lisaks dokumentidele ka teiste tõenditega, muu hulgas tunnistajate ütlustega. Lisaks sätestab VÕS § 448 lg 2 teine lause, et tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Mõistlik ei pruugi olla tõendite nõudmine eraldivõetuna vähem väärtuslike asjade olemasolu kohta (nt DVD-plaadid), mille soetamisdokumentide säilitamist ei saa mõistlikult inimeselt tavajuhul oodata.“
Seega võib selline vaidlus taanduda sellele, et kindlustusandja vastav tüüptingimus (mis eeldab soetamisdokumentide esitamist) on tühine. Võlaõigusseaduse § 42 lg 3 p 11 kohaselt on tühine tüüptingimus, millega piiratakse ebamõistlikult teise lepingu poole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lausub tingimuse kasutajal. Ühepoolne tõendamiskoormuse ümberjagamine ja selle piiramine on lubatud üksnes juhul, kui selle aluseks on poolte individuaalkokkulepe. Reeglina kindlustusandjad selliseid individuaalkokkuleppeid kindlustuslepingu sõlmimisel ei tee ja vastav kohustus on sätestatud vaid tüüptingimustes.
Tähtis on ka meeles pidada, et just kindlustusandja kohustus on kindlaks teha kahju suurus – võlaõigusseaduse § 489 lg 1 sätestab, et kindlustusandja peab viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Kindlustusandja ei saa vastavat kohustust panna kindlustusvõtja õlule.
Kodukindlustuse pakkumist küsi: www.kindlustusest.ee/kodukindlustus