Võlaõigusseadusega on ette nähtud, et vastutuskindlustuse korral katab kindlustusselts kindlustusvõtjale, kelle vastu on esitatud nõue, õigusabikulud ulatuses, milles kindlustusvõtja võis selliseid kulusid pidada vajalikuks oma õiguste kaitseks kohtus ja kohtuväliselt, isegi juhul, kui esitatud nõue osutub alusetuks.
Kindlustusandja tasub kindlustusvõtja õigusabikulusid alates hetkest kui nende tekkimine osutub vajalikuks, et tõrjuda kindlustusandja vastu esitatud nõuet. Muu hulgas katab kindlustus ka kriminaalmenetluses kindlustusvõtja huvide kaitseks tehtud kulutused, kui menetluses tuvastatavad asjaolud võivad saada aluseks kindlustusvõtja tsiviilõiguslikule vastutusele kahjustatud isiku ees, niivõrd, kuivõrd need kulud kantakse vastavalt kindlustusandja juhistele. Kindlustusandja peab kindlustusvõtja nõudmisel kulud ette tasuma.
Nimetatud põhimõtted kehtivad nii kohustusliku- kui vabatahtliku vastutuskindlustuse (NB! – just vastutuskindlustuse) puhul. Seega näiteks kui korteriühistul on sõlmitud vastutuskindlustuse leping ja näiteks maja räästast kukub jääpurikas maja ees parkinud sõidukile, siis saab korteriühistu nõuda, et kindlustusandja tasuks kulud õigusabile, mis tal tekivad sellisest vaidlusest selle sõiduki omanikuga.
Liikluskindlustuse osas tekib küsimus, et mis hetkest alates peab kindlustusandja kannatanu õigusabikulusid tasuma. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 2-12-22703 leidnud, et tõendite kogumine ja nende analüüs eeldab õigusalaseid teadmisi. Kui kannatanul endal õigusharidust ei ole, ei saa temalt eeldada vastavate õigusaktide teadmist. Õigusabi kasutamine on vajalik ka selleks, et võimalusel ära hoida hilisemaid õigusvaidlusi ja sellega kaasnevaid kulusid. Eeltoodu tõttu pidas kohus õigusabi kasutamist kindlustusjuhtumi kohta avalduse esitamisel ja tõendite kogumisel vajalikuks. Nimetatud lahend on tehtud eelmise liikluskindlustuse seaduse alusel. Kuivõrd kehtiva liikluskindlustuse seaduse alusel vastavad põhimõtted kehtivad, näitab praktika.